-

R, 26. märts 2021 kp

23.40

kui kurjus jookseb nagu peata hobune
ja tume maa on kabjajälgi täis
siis varjad, kus sa ennast varjad
kui stepp on, lage ja nii …

me ütleme, et sõna saabub
ja korraga on valgust kogu tuba täis
just nagu maabuks, tuli saabuks
ja veed on elavad ja …

ma tean, see kõik on muinaslugu
sest pole ühtegi, kes surnult teaks
maa varjab, igaüks on elus
üksi, nagu tuletikk

o

sa aimad surma
selles malemängus
üks on avang
kiire keskmäng
ja siis ongi surm
just nagu längus
sinu õlad, pihad, jume
kõik varrjus
aeg on käng

tule nagu oled
ikkagi on vähe
ikkagi on miski jälle ees
sinu tuled, tulekud ja ised
haavatuna seista
justkui poleks mitte miskit ees

aga varja
kasva juuksed pähe
tuul on vastu
aga elu,
see just ongi surm
su ees, su sees ja
ümber lähe
vähe algab
kuni sured pähe

o

sellest korrast saanud on nüüd saatus
aeg on kummaline
nagu joodud vein
veidi pähe hakkab
kummaline, maailm
elu, armastus ja sügav lein

kõik on valgus, nagu algamine
soovid tulla, kuid ma tean, ei saa
s(in)u pähe, viivad raudtee rööpad
lõppeb tee, kui

jälle tuleb minna, keegi ikka ootab
surm on kummaline, algamise äng
mu sees, just kui keegi ära suri
ja siis jälle, hetke pärast,
algab uuesti see mäng

vaev on, kui sa sellest ära väsid

(sest me elu ongi äng)
(sest me elu ongi olla vang)

o

kõik uuesti ja mängivad siis lapsed
sa surud nagu jõuad, kuid su jõud on napp
kui kaevu langed, lõpmatusse
kael on kange, ja su regi püsib
keset lumehange, kuni hommikuni

juua vett või olla (külmund) kusi.

o

me taome ühte maa-ilma
ja mõõgad raudadeks
ja rauad käeraudadeks
aga kus on adrad
miks ei ole kündjaid käsi
sa ei küsi
sa ainult taod
numbreid ühte rittta
ja nagu juuresolevalt näha
sa isegi ei küsi
sa ainult taod
pikki, lõpmatuse numbreid
läbi öö, kuni hommikuni

o

N, 25. märts 2021 kp

10.19

minu kehast läbi surutud on raud
olen vihmauss, mis konksu otsas sipleb
piinad pole jäädavad, sest
aeg on ühte hetke – jäädavasse – kokku kallatud.

kui vaev ja häbi surub ükskord oma lõuad kokku
ja hammustab su elust tüki jõud, mis ennast varjavana
su pähe tehtud võrkudes on mõtte õud

ja sellest kaevust pole teed, et välja rabeleda
ma sõuan nagu meri sõuab paati, mille puudub elujõud
see peegel karjatab, kui sinna sisse kord sa jäädvalt (jäädavana) mattud
meil pole jõudu ega au, ei väärikust, ei otsa ega algust
et ennast läbida

v2

/.../

aeg on ühte hetke – lõpmatuse – kokku kallatud.

/.../

meil pole jõudu ega au, ei väärikust, ei hingessügavust ei vaimu kõrgust
ei otsa ega algust, et suuta ennast sellest kõigest vabaks närida

o

nad seisavad
kui jäätund tükid
ja tulevik on tuul
mis ära purustab me
elu vaod 
kõik seisab paigal
hirmununa
tuleb märgata kui maailm kaob
ja ärgata
kui sulav vesi
- meie olemus -
kui taeva laotus
kui ühte haarav mõte, pilt ja kujutlus-
ei suuda enam ühtsust
võõrandunud tükkideks
siin lahutada

o

ma olen nagu
hääl, mis otsib taga oma
loodusesse, olemisse maetud nägu
see, mis varjub
see, mis harjub
see ei ole päris
see on mattund raev, mis karjub
purustada püüdes ahelaid
mis kalavõrkudena sinu peas
ja minu, ja me kõigi
lootusetus, hirm ja ahnus
võõrandunud maailm
algab meie kõigi peast

o

sa ei kuule
sest su mäng on haarav
ja see tants on
kestev
kuni mängib muusika su peas
vaev ei alga
sest su keskel
kuristikku vajub
ajataju, nagu vajuv vesi
rõõm on puhkemine
nagu peotäis münte taldrikule
keegi kerjusele pani

o

nad ei saagi aru
jäätund pind ei kuule
läbi tuhma valu
rõõm on see
kui pole rohkem valus

o

23.38

sellel välja pole tuld
ei armu
kõik ringi käib
kui unes
nagu laev, mis randub

ja ma magan,
avasilmi

o

kus on konflikt, sa küsid
kus on veri, põnevus või raev
ei lahku, onju, jäädav
ihameri,
millest oleks
kinni haarata

ja veelkord

o

ma suudan ulatuda sinuni
just nagu valgus suudab ulatuda
kõigeni, kuid sina surnud oled
vihkamisse, hirmudesse

o

K, 24. märts 2021 kp

9.17

olla inimene
seistes tühjal laeval
millest ühtki teed
ei välja vii
kõik on nagu
hauas
sügavas ja karges
mille juurde ainult
karjutus
kui kaja
viib

lauged
havi hambad
lõug on kange
mustav sinetus
kui jätkuks meie
püüd
on olla olematus
keset vett
ja taevast

harjud
harju

v2

/.../
harju
kuni harjud

v3
/.../
karju
kuni harjud

o

tuul on päiksest tehtud palli
võtnud oma kaissu
nagu mängukanni

loed neid sõnu
püüad leida mõtet
aga kuidagi ei mahu
nende sisse sinu vaev
ei harju
ega polegi nii lihtne
leida õnnetunne
päikse varjust

vaev ja selle tuhat sõpra
kõik on joomingul
ei kanna enam nende kael
see vaev on
iseendast loobuda
raha jookseb
kuigi pole jalgu
aeg on
sadamasse triivida
(ohe)

oo

mõtted vajuvad me pähe
nagu kuu on
tõmbamas me vett
varjatuna
nagu pole(ks) algust
otsid seda
kus saaks juua
sula-mett
kui vett
kui vaeva
läbi mille miski siin ei alga
ega lõppe
ainult sina kargad
-

otsatuna
nagu hüpik-nukk


ooo

need mõtted,
läbi mille tuleb minna
see niidirägastik
see hommikune
lendulastud
auto-parv
mis juhtuks siis
kui sul ei oleks kiire
kui vaev saaks hommikuna
puhtalt
leida end
ja lend
see maailma lõppu
kustuks pisaraks
et oled
nõnda jäävalt
jäädamatult
ära kaotan(u)d
end


oooo

ei ole vaja
ma näen isegi
see mäng käib
kuidas leida ennast
enda KOHTA
sellest ilmast
kus ei oleks
tuult ei varju
ainult liivakast
ja palmirand

ehh, ma ohkan
varjatuna vaevast
läbi sinitaeva, puna
kõik on vaevas
sest et algus
see EI ALGA
POLE KOHTA kuhu
keegi meist saaks
toetada pea
sest sa ei tea
ja ongi hea

sest meri
meie (loe: teie) klaasidest
teeb uppun(u)d laevad
sest kõrb teeb teie (loe: meie) liivakasti
tolmuks
nagu taevas
see ei mahu
sinu õhupalli
mida pead küll väga kalliks
sest sa ise
selle täis kord puhusid
ehh, ma ohkan
pole vaja
maailmal ei ole kohta
kus sa võiksid kuulda
seda sõnumit ei ole vaja

ooooo

ei ole halbu inimesi
on lõppematud, lakkamatud
appikarjed
(abi palved)
mida keegi ei kuule
sest nad ise on lapsed

oooooo

12.36

läheb mööda.
ka see algus läheb mööda
kui paigale jään seisma
tuulevarjus, keset põlde
kinni haarata ei ole
isegi mitte varjust
päike paistab lagipähe
lõppu pole
sest ei ole algust

(o)

kummaline
kummaline valgus
nagu oleks ...
lause, mis ei lõppe
nagu oleks ...
sõnadeta maailm
kummardab mu poole
ja siis
varjub

algus, jälle algus
ohkan.
miks ei harju.
valgus;
särav säramatus
kustuv tuli
embav valgus
soojus
kuristik ja meri
eraldatus
ja ühendatus
õhk
ja jälle algus.

o (o) 

21.36

sõnad (sõnad sõnad)
tummad nagu kivid
kuumad nagu lained
millel tuleb olla väga ligi
varjamatu kaugus
...
hoiab, kutsub
aga kuhu tahes lähen
jälle tõmbab mängu
keerlev vurr
ja maailm varjub
minu pähe, väga ligi
mõtted nagu nukumäng on
...
vaikin – peatun
lõpuks jäängi seisma

o

ma ei saa sind kätte
aga tunnen ära
rahvamurrus
päikse laines
tuul ei kaja
autosid on
liikumiseks vaja
poel on uksed
käivad kinni lahti
puud on kummist
märkad kuidas
naaber räägib naabrist
panga tellerile
kõigil meil on
olla kuuldud vaja

kuidas olla sinu ligi
rahva massis
keset linna
süda tuksub
kõht käib ringi

o

mõtted nagu vaikne vesi
maa on katkenud
...
ei hoia enam.
seda maailma ei hoia enam

o 

0.03

kõver
täna, tuba. elu.
kogu aeg on
tume
nagu kirsi veri
nagu õitest puhkav aed

ei vaja, ohkan
tung on turvaline
kalkun vihmausse
taga ajab
läbi aia
saabub lõpp
kui polegi veel algand
tume, turvaline
jäädav hetk
on valge
ja nii lõpmatuselt vale
karjuv igavik, on
hale.

o

tunned
kuigi ära ka ei lähe
marsid,
nagu pruunist savist tehtud lipp
su tuli
nagu pruunist savist vares
ja kõik on algav
igavik, ja ... tähelipp

sadam,
millest pole väljapääsu
kõik on ootel
ütle ainult „miks”
ja sa tunned
kuidas kooldel
märg on sammal
igavik

v2

tunned
kuigi ära ka ei lähe
marsid,
nagu pruunist savist tehtud lipp
ja su tuli
nagu pruunist savist vares
ja see kõik on algav
igavik, ja ... pruunist savist lipp

sadam,
millest pole väljapääsu
milles kõik on
tagurpidi sissekantud teel
ootel
ütle ainult „miks”
ja sa tunned
kuidas kooldel
märg on sammal
elu ongi igavik

o

mõtle palju tahad
ikka keeratakse taha
raha, maja, pangalaen
ja pesumaja
mille arve tuleb
postiga
ja sul tuleb
selleks
üle muru kõndida
ja postkast avada
ja arve ümbrikust välja võtta
et näha
mõtlemine ei vii väga kaugele
ikka jääd ajast maha

o

me koome
nad koovad
nad kudusid
ja tuhat merelõnga
sellest ilmast
sinu hinge põimisid
ja põimime
ja põimisime
ja põimivad

ja siis sa imestad
et miks sa välja ei saa

o

nelikümmend salasoovi
korrutatud neljaga
ei, ära haara
ära ütle mulle
lihtsalt tunne
oma kehas
neljakümmend nelja
salasoovi
korrutatud näljaga

o 

tume, kas pole
see joodud vein
see valetatud vale
nagu ristikhein
see, kes sa oled
näljane ei märka kaevu
tumm ei kuule
igatuse hüüd
karjub läbi
seene niitide
ja kostab allmaaraudtee
vagunite kolksuv püüd

tee mis tahad,
järgi sa ei jõua
jah, sa oled
särav, nagu
purustatud vihmauss
kui kala magu
muutmas algosadeks
on sind

ja sinu läbi mind

o

ma iga reaga lükkan lõppu
edasi
ta särab, nagu
kõige kaunim liiklusmärk
sest me elu
see on algus
mida elades
me lõpmatusse tõugates
ei märka
et ta siin on
iga hetkes
kõige kaunim
meele pett
saab kätte meid
ja meie unne
me koome lõpmatuse rüüd
sest siis,
kui tuleb ükskord lõpmatusse minna
on hea kui
sul on valmismõeldud
käpikud
ja mõni hüpiknukk 

___
sest me ei harju
jääda vabaks
raskem on, kui
süüa mett

o

T, 23. märts 2021

 7.41 (bussis)

tõusvad viljaväljad
(lagedad, ja lõputuni)
külmunud hein
millest vastu kajab
soojus, lootus
olla leib
su laual

aga paljugi veel minna
päevad pikad on
ei püsi üksnes jõust
kes loodud siia ilma
ei pääse olemise õust
kõik jäädav
SURUB SINU SISSE
lõppematult
sunnib edasi

- ja nii sa tõused
viljaväljal
ja ümber miljonid on
leidmas end
kui jäädav
andnud meile selle elu,
siis ... mäleta

o

sa naeratad
ja päike naerab vastu
see külmunud maapind
kes sa oled
suleb jälle
jõuetuna pannes vastu
tuleb kevad
vihkamise püha
läbi saab
ja sulab ära
jõuetuse raev
ja armastusse üha
lased lahti viimaks
oma, vihkamisest piinatuna
meeleheites keha

oo

need kevadised
alpi kannid
jäävad meile võõraks
sest tuul on jäätund
lumi kannab
sooja, mis jääb võõraks

ei ole aega
kell on paistes
kukkuv kägu
ammugi on tehtud roaks

sa magad
ma magan
nagu oleks ärkvel
nagu üldse keegi teaks
kus maetud on
mis leidmatuna saabub
kus kustub viimaks
olemise äng
ja miks
ja millal

ohkan
kuidas jõuda koju
läbi tuule,
läbi vihma
ÜTLE MULLE,
ütle,
sinilill

ooo

valgest vahust klopituna
saame käia päeva
või siis kaks
kui jaksad
jõuad välja
(kohta)
kus su õed ja vennad
surnud on
kel lõppeks jaks

ei kalla
ega alga
maa-ilm.

kõik on valla,
avatuna
oled elus siis
või alles surma
kallad
päevadesse

-
valgest vahust
mängumajad
ja nii (lõpmatuselt) armsad

oooo

me teeme ühte nägu
iseend
ei mahu
sest ma alles algan
sinu pähe end
ma algan:
väljas lumi, valge
ja siis kuulen
kuidas tuul ei jäta mind
ta palub
hinge: 
alga!
ja valgust kallab päike
kummaline
miks kõik on nõnda valge

vaikin
algan.

ooooo

E, 22. märts 2021 kp

8.42, bussis

sa seisad/ istud
nagu soolasambaks
maetud
ja kuulad sõnu
mis ei tule sinu sees
liigpalju varjub
olematu(k)s harjub
tundma ennast üksi
sinu kehas

see mahamaetud
tundevari
kogub jõudu
et plahvatada uueks
sinu sees
ja sa hääletuna karjud
naeratus on petlik
mask
mis varjab südame

ja kui tuleb tõusta
rahaks müüdud mets on
sinu elu, kännupõld
kus võsa kogub jõudu
et ükskord matta
jäädavalt sind
ja siis sa tõused
tuleb jälle minna
ja vaev on varjatusse jäänud
juur, mis täna küsib leiba,
aga homme
kõik on jälle uus.

o

maa kutsub
õhk on paistes
see tervik on
ka siis, kui 
märkamatult tallud
oma hinge,
musta nagu pigi
tühja nagu tuuletõmmet,
endast tõugates
ja lakkamatult
olles selle ligi
ei harju
ei harju
kuigi keha karjub
hing ei harju

oo

20.41, kodus

uus!
uus on kõik loodu,
ma seisan nagu kivistunud
pilk on sissepidi 
väljaminek puudub

see avaruse tunnetus on
kummaline

sest kaldub
nagu tee
kraavipoole kaldu
keskel püsimine
hinge hoidmine
on 
lõpmatusse väljahingamine
on
jalutuna langemine
kätetutuna haaramine
on
sest midagi ei ole
peale selle, et 
kõik on

o

kui kahtled
kuku mõlemasse
kui lahkned
olgu hirm su veli
ehk su tütar
kes siis teab
miks maailm tegi
nõnda et sul poleks
üldse hea
või peab
kes, üldse
teab

v2

kui kahtled
kuku mõlemasse
kui lahkned
olgu hirm su veli
ehk su tütar
kes keda ei tea
kes kedagi ei ole
ning kedagi keegi pole
miks maailm tegi siis
nõnda, et sul pole
üldse hea
või kas siis üldse peab
või veelgi enam,
kes, kui üldse
seda teab

oo

P, 21. märts 2021, kp

10.54

tee lahti, mis sa hoiad endast kinni
kuula, kuidas põleb leek
auru tuleb, on külm, kui hingad
ja jäädav vaikus, hääletuna
oma laulu laulab, kõigi eest.

need viisid kuluvad meil pähe
on labasena tuttav, jõuetuse hüüd
ei maga, kuigi elutuna ruttad
nagu põlev küünlajupp

must varjub musta jõuetuse rüppe
on sügavik me sees, kus pole
varje vaja, sest sa harjud
sellest põgenema, kogu eluaja.

taeva avarus ei karju, lihtsalt
kahju on, sind näha, sellisena siin
sa oled inimene, tühjusesse heidetuna,
üksi nagu kahvel, julm ja kartlik,
võõrandunud, ahne - selle ilma valitseja.

o

me kanname endas nägu, mis
vihmapilvedega ühte käib
maapind on looja, ära mine koju
kõnni lõpuni see tee,
ja kanna oma koormat -
hoia inimese nägu.

vihmapilv see läheb mööda
usu, lihtsalt usu,
ükskord lõppeb tali
ja maa saab valmis, võtma vastu,
sinu vaeva
ava nüüd ja kalla,
siis saad puhtaks
kingituse kõigile teed
oma nägu näitad,
tõelist nägu:
taevas piiritu on
läbipaistev

oo

21.09

kõik möödub ja ma tõusen üles
selles unenäost, mis oli sinu nimi
millest mööda käia julges
ainult isaahv või emalõvi
ja kui sedagi,
sest kõik on algus
tuttav tume rännak läbi aja
kuhu sissepääsuks pole
mingit tarkust vaja.

(o)

vaevatuna seista jalul
tumm on karje
sügaviku hüüd
me üle
kajab (kostab) jäädav (v)algus
tunne kuidas sina oled
hingami(ss)e sisse maetud, aetud
tuhm on jäädav
püüdlemine kirg (sügav ohe)
ohkan,
tühjad sõnad,
onju.

oo

23.07

kui vaikus tundub lõppematu
ja ahvatlus on kõigest sõna
millel pole nime
siis tea, mu kallis, kõik on ime
millest tuleb, kätetuna, läbi minna
ja silmad pimedad on, suu on valge
ja jooksev tee on, ahvatluse hind
ei ole varje, mõtlik üksnes
must on saamatuna, vaikusesse peitund ohe
ja sa suudad
aeg on ahvatlus
kus jumalat ei ole

o

 v2

(ja) kui vaikus tundub lõppematu
ja ahvatlus on kõigest sõna millel pole nime
siis tea, mu kallis, kõik on (- kõik on -) ime
millest tuleb, kätetuna, läbi minna
ja silmad pimedad on, suu on (südamete lamp, kui) valge
ja jooksev (,) tee on, ahvatluse hind (ei too meid lähemale, ei vii meid kaugemale)
ei ole (valgust ega) varje, (vaid) mõtlik (ootus) üksnes
(kannab läbi elu meid, ega küsi kuidas) must on saamatuna, vaikusesse peitund ohe
(millest läbi tulla suudad üksnes sina) ja sa suudad (siis kui tunned)
aeg on ahvatlus
kus jumalat ei ole

(ohe)

oo

ma ütlesin, et saagu valgus
ja tuhandetest tõsi-tõed
see algus („kõik on valgus”)
ei ole saatanat
sa lihtsalt harjud

ja otsid õnne
üsna ligi

maa pind on keelatud
ja õhk on tume
läbi selle mineku
kui aimad
varjatu on varjamatu
(„sellel pole nime”)

ja siis tuleb veelkord öelda
ära kustu siia
kus on surmatu hind
läbi tuule, leegi, lenda
ja leiad üles
laulu, mida pole
vaja laulda
sest ta laulab sind.

oo

0.12

ma haaran
kuni külma õhku
jääb sinu nimi
nagu kustund pilv
mis seisab
üsna siin, ja
samas
nõnda lõppematult kaugel
seal, kus lõppeb silmapiir

mu lauged
klammerduvad
külma külge
ma higistan
kui hoopis needma peaks

miks särelemas see,
mis alles algab
miks kustub elu
miski pole jäädav
sa küsid
ja siis õhuks muutud

ja ma seisan,
seisan
külmas õhus.

o

need read ei oota
sest su vägi
purustamas on - 
sind pole, 
parem harju
olgu kallis, kauge,
lähedane - kole
aeg on ajameri,
ilmaruumi sisse
teed ei vii,
sest tagasi ei tule
jah, sa ütled,
armastus on võlu,
aga ainult hetkeks,
ainult hetkeks,
sellesse sa usud
- jäädav
algamatu
inimeseks olemise
vaev ja piin
see, kes on meis kristlus,
saamatuna naerab,
kui me koperdame siin
- usk on vägi,
ilmaruum on algav
ainult armastuse läbi

oo

1.12

vale
ripub kuristiku kohal
nagu nöör
meil tuleb minna
õhk ei kannata
sest olematust pole

o

kustund uppumiste merre
iga lootus nagu laev on,
kellel puudub lipp
ei kanna vaeva, ajatuna
olen kolmeks ühes:
madrus, laev ja meri
"kuhu jääb siis olemine?"
küsib hääl, mis jõuetuna läbi
aja kaigub, võõras,
ise-endal

"tumm on aeg, 
kui pole valus"
vastab aeg ja vaikib meri

oo

1.35

hoian "mina" kinni
nagu nöörist tehtud laeva

iga sõlm on
nähtamatult jäädav
ümber tormid on,
ja tuuled,
sõnad, seotud palved,
vett ei ole
kõue valgel
laeva,
kannan, läbi aja
maapind käriseb
lõhki kistuks
nöörid langevad
miks oli seda kõike 
vaja

o

L, 20. märts 2021 kp

7.31

see joon
mis mööda jookseb
sinu elu
mida mööda
sina käid,
on tumm
ja elutu
kui eeslit vedav
käru

ja lõhestunud
silmapilk
teeb pimedaks
ei kanna asu
sa nutad
silmad pimedad
ja jumalat siis

palud
„tee kord,
oh veel üks kord
(ma palun)
et (ma) saaksin
nägijaks.”

-
ja taeva luugid
lä(h)evad valla
ja kõuemürin
lakkamatult taob

su oma süda,
rinnus
seda kuuled
viimaks
lakkamatult taob.

ja vaikus läbi oru tõuseb.
ja lõpuks matab sind.

su eesli karjatus
nüüd unne suigub
ja kõik on paigal
nagu nähes und.

o

kõigest kiirustest on valla
inimene, kelle jälg on tee
lükkad rööpa, astud välja.
külm on, külm on käia
äravalitute teed.
-
jutuvada kostab mägedestki läbi.
suur on tung, ja suurem veel on vaev
nagu asjatuse meri, veri roomab,
õhk on paistes, iha, nagu
põhjatuse kaev, ja aeg
on valvel, keeramas sul kaela,
kuni ükskord näed
et läbi kõige selle tolmu
me tee on harakate naer
las kustub valgus
nähes kuidas püha ja igavene
naeruks sai, ja peabki
lõpmatuselt argust (vaenu,
viha) laenuks saades, tumm on
teie liha

võta nüüd, ja tee kõik naeruks
või ehk vihkamine vali
hävita need sõnad, ja see vilepill,
ELA!

ja kui viimaks saabub
viimane matus,
millal kirstus lamab SINU
keha,
küll siis mõistad
las siis kaigub
läbi vete, õhu,
metsade ja läbi kogu
inimleha,

armastus-on
meie jäädav kutse
tunda ennast kõiges ära.

oo

20.59

need kondid kustuvad
kui astud
ja uus on maailm
nagu tuhkatriinu õu
kui jäädav pole naeruks seatud
ja väärikas on saada vanaks
...

21.51

(kui oled alles algus)
...

o

must sabakuub
ja vihmavarju valgus
...

22.01

kui sõnadel ei ole jõudu
ja päev, nagu
väljavenitatud tatt
mis tilgub

sest ma ei kanna
liiga suur on raskus
olla võin, jah
aga sõnadesse kanda
nagu käsi tules hoida
ma ei kanna

pinnapealne kutsub
aga sügavus ei luba
iga sõna vaikib
lihtsalt ole
ära kanna

o

see kustumise vaikus
kõike saatev rahu
ei ole mitte kedagi
kui olemine langeb
sõnadeta
...

R, 19. märts 2021 kp

9.24

need vaevad ujuvad kui
uppund laevad
on igal ühel
oma suund

see jäätund meri
- ohkan -
kui saab lahti vaevast
igas sadamas siis
pidu uus
sest
päeva paistel
kõmmelduvad lauad
(kuivab puri)
kõik saab elavaks
ka see, mis uus
...

o

see tool ja laud
ja elu mida elad
ja kõik on halvasti
ja siis on jälle „bliss”
ehk õnnistus
et elus oled
saab kätte sind,
õigemini mind.

jah, laevad
vajuv vesi
surnud aare
ja kiirgav päike
millel puudub jõud,
ma ujun
nagu oleks elus
kuid siis ma vajun
haarab vetepind.

ja kõik saab jälle
mahamaetud
mu unistused nagu
kirsipuusse murtud oks;

see päev, see vaev
see ärkamise tuhin
kui ainult mõistaks
jäädav koguaeg sind kaeb

oo




16.19


kuiv vajuv laine
ja leek, mis soojendab
kui sulab jääks
see tunne, sinu ümber
nagu maailma poleks
ja kõik on päris
taeva peal

must varjatuna
igaüks on üksi
ei tunne sooja
ega jäätu hingeõhk
maa peal on
küllap looja
kes sageli on üksi
nagu muinasjutus, seal

üks on ootus
ligimese jäävus
varjud ära tallud
siis on ainult üks
kustub, jäädav,
olematuks tõmbuv
vari,
kogu selle ilma peal.

o

kuiv valgus
näha nähtamatust läbi
see kustuv kulg
mis nagu elu
aeg ja algus
varjud läbi kõige
üks on algus
mitte tõmmelda
kui varjud
(kuni harjud)

oo

20.48

kui surm on ainult unenägu
valge vesi, valges kastekannus
siis tume ookean vaatab vastu
igas näos, mis ringi astub

ei ole otse minekuga kiiret
ma kõnnin nagu peata lind
ja tiivad,
tiivad löövad jõuetuna

mu ees on aasta, nagu kivist ring
ja kutse, iga ühest seatud
et kord,
et kord on algus, millel puudub põu
mu tulek, see on nagu sammal

ma astun siia
siin on minu nõu

o

kõik (on) lahti kistud
aga pole jäädav
ma astun nagu
tule säras laev
vee pind kannab
aga pole vastu
kuidas tunda ära
õhus end

see tunne,
olla puruks saetud
ja osad naeravad
kes teab, see veab
maailm on jäädav
aga naeruks
pole vaja muud
kui olla
irvel silm

oo

ma hoian sinust kinni nagu jäädav
ja kustumise valu, see ei rebene
kes suudaks kinni püüda ingli
kui ainus jäädav, see on ebemed

jah, kõik võib olla, nagu poleks hinge
ja riiulid on kaupa, paksult täis
ma ütlen pinge, välja saabub ringe
ja siis sa seisad, lund vist sajab

ooo

maa ilm on lahti kistud
aga neetud, need ei nea
tummad seisavad kui jäätund
sambad pole külmad
lihtsalt nad ei tea

jah, see viis on kummaline
keegi komistab
ja laulab seda taas

kuidas olla parem
inimene, ei oska
aga siiski
ometigi saaks

oooo

1.07 (öösel)

kui ruttab ratas
millel pole nime
ja vaikus keeglit mängib
eludega, tühjast toas
siis tead, et
kummalised kured,
millel nokkadeks
on suled
lõuna lendavad
seal pole muret

aga ratas jookseb aina
ringi.
ja kuust saab päev
ja valsisammul
ruttad sa
või kõnnid lihtsalt
ringi.
käed varrukasse surutud
ja pea käib üsna ringi

see ratas lõppemast
ei lakka
ja koerad ikka
hauguvad siin kuud.

maa-ilm kui hakkab.
langus lakkab
valla pääseb luul.

-
luul = kinnismõte, ekslik,
millest pole võimalik
mõistlike tõestusi, selgitusi, näiteid tuues,
sellesse uskujat,
seda muutma veenda

o

kured lendavad
ja põdrad käivad
soodes ringi.
ja külmund lumi.
annab järele
ja peagi tuleb päev
kui rannas, kuumal liival,
saad ringi käia,
olla inimene,
jäätis käes.

ei ole vahti
ega valvurit sul vaja.

suur on süü, mis rõõmsalt
kõikjalt vastu naerab

see raha, milleks sulle vaja
on jälle tarvis kulda
vastu tulist rauda
uueks imeks muundada

kui kaob ka hääl
ja tuleb vaikida ses mängus.
kui kaob ka hääl
ja tuline on meelmürk

siis aiman

kured lendavad
sest neil ei ole kodu
põdrad kõnnivad,
sest nad ei tea.

aga sinu jäljed
inimene,
koristab kord aeg.
ja ehk see juhtub
õige pea.

oo

N, 18. märts 2021 kp

7.12

kuuvalgus tume
mu päevi valgustab (ohkan)
justkui sööksin (sula)lund
mu üle
vete varjust
vaatab maailm
kel(lel) pole üldse nime
ja algamatu (ohkan) alguseks saab
nagu oleks mängult
sa sõidad autoga
ja raadio mängib
ja kuskil mängib karu karuga
need tuhat korda välja öeldud sõnad
ja päike paistab
nendest sisse, nendest läbi
ei kustu lootus
isegi kui sured ära
et kuskil valgus paistab
varjuta

o

seal pealpool pilvi
kui veel on seal kodu
tuul mängib varjulises aias und
sa ärkad
kuigi, kes see päeval magab
ja tunned kuidas sajab
kirsiõite lund

ei vaja (ohkan)
ei ole aega vaja
kõik kangastub
su üle valvab
kuni sina magad
ja magad
ja magad
ja magad

igapäevast und

oo

16.56

me hüüame
kuid seda pole kuulda
me hingedel on augud (plekid, mõrad)
musta kurbust täis
mis aina juurde tekib
ja olgu suur või väike
ta ikkagi saab ükskord täis
ja väljapääs on
kustumise lootus
ja lunastus on
armastuse hüüd
kuid nõnda seistes
nagu poleks valus (svh, pr)
see aeg (...) meid leiab
kuivand kase varjust

o

tee nalja, naerame
ja elu naerab vastu
ja köögi põrand nagiseb
mis sest et kedagi ei käi
ja klaasid jäävad
joomatuna seisma
ja kõike saadab silmapilk
mis üsna pidulik.

ma astun otse
köögiaknast välja
ja unne ärkan
jõudmata end pöörata.

oo

22.31

kui vahtrapuudel algab
jooksupüha,
siis pajud, vennad  
ikkagi on ees,
suur põõsas
tuhatkordselt
urbades on juba
ja lumi sulab
kaugel vulisevad veed
su jalg on tume,
pole harjund
ja silm on viilakil
kesk heinamaad
ja pilvi
paigal seista pole luba,
maailm, minuga ja
läbi minu, see käib
lõppematult ringi

o

kui põdra jäljed külmund lumes

/.../

22.41

me näeme ühte pikka jälge
see on kui toru, on kui tee
kuid maha minna pole
võimalik
et algab
see, mis algama peab kohe.

ja ratas mööda seda toru jookseb
just nagu kruvi,
aina ringi, kuid keerleb
mööda meist
(- jah, ongi kummaline)

ja põrand kannab
nagu eskalaator
ei ole vaja teha muud
kui oodata

KORD SAABUB SAATUS

sul au on

saada torust
väljatõugatud

o

sa otsid iseenda tuba,
käid läbi tänavad ja poed
ja pakke juba omajagu
(sa) kannad, sest et alles algab
õud.

ei, telefon on alles
(jah, jumal tänatud)
sa tunned kuidas süda lööb
ja seda enam tundub kummaline
et miks nad kõik on tänaval
ja pole tööl.

suu lahti
nagu kellakapi kägu
sa tunned kuidas keegi
hinge poob.

ei, nõnda minema ei minda.
sa hingad. järelikult
oled elus. ja pead
käima tööl.

ja siis kui bussist maha astud
sa libastud ja jää peal kukud
ja enne veel kui kuuled,
kuidas pea teeb klõmm,
sa märkad
seisab laps, käes jäätis
ja naeratab.

ja siis kui ärkad valges,
keegi teine naeratab
ja küsib:
„Mis on teie süü?”

sul tuleb meelde,
et su tuba
terve päeva sind on
oodanud.

ja kiirustades tõused,
paned riide,

ja tuleb meelde,
täna on esimene
kevadpüha.

oo

K, 17. märts 2021 kp

7.12

tuul tõuseb vastu

laeva lage
ja laev on udus
udu hajutab
me kõigi süü
mis moodi minna
siis kui jäädavat ei ole
kui ainus
see, mis kannab
see on olematust läbiv hüüd
ja tardub igaks inimhetkeks
ja tardub saamatuna
- miski pole siin -
sa tunned kuidas käsi sureb
ja siiski suu sul naerab
südametu püüd
saab janu vaevaks
ära oota
kannatus on
olemise lüüs

o

jah, jäätund
jäätund nagu mängus
see tuli soojendab
kui katlaleek
ma olen ammu juba elus
kuid, päevi, nädalaid
ei ole enam
siit laskub tumma vaikust
nagu siidi
nagu uneliiva peost
veerada
tummalt iseenda poole
mind kannab
unistuse laev
ei ole algust
ega selle taga
kõik kõikjal on
ja samas jäädamatult paos

ma ohkan väljahingamisse sooja
ja tuba põlema lööb
tuhatkordsest jõust
ei ole hingesooja
kõik püsib
juskui
mängupeost

oo

22.52

paks raamat lebab toolil
kuid lehed tühjad, päris valged
ja sõnad lennus on
kes teab kui kaugel

(ohe) ohkan.

see maailm, milles mina elan
on nagu koletis,
mis ajab oma saba taga
külm vari mängib musta varjuga
ja sind ei ole
ka ohkes mitte

(ohkan) see sama
tühi õhk ja pidetuse tunne
ja raamat lebab toolil
ja sõnad lendlevad me ümber
mis sest et hoolin
mis sest et hoolid.

o

see kannatuse jõud on
tegelikult (nagu) peidus idu
mis nagu kartul
ootab oma aega
koti sees
ei torma ega karga
hirm – see teeb targaks
sest vaja pole muud
kui ainult karta
ja oodata (sügav väljahingamine)
ja oodata

kuni ükskord kevad algab.

T, 16. märts 2021 kp

7.34

üks päev üks aasta
läbi külmund rahu
mis meie sisse
mitte kuidagi
ei ära mahu

kui kustuv küünal
annab sooja
läbi hingevalu
ma seisan nagu
oleks
läbi elu
kustund
minu sisse valu

ja tuul teeb laineid
kauged mered
ja jäädav
ikka lähedale
kisendab

ma olen üksi
nagu vaikus
rahu
millest hambatangid pole
süütust eemaldand

o

see jäädav tuuletõmbus
läbi sinu külma ihu
minu kodumaa
mis alles eile seisid
täies ilus
on täna jäädav
jäädav mälestusevalu

ma olen nagu
kõrbend kuristiku serval
ja vaikus hüüab mind
kuid ma ei tea
mis moodi lumi sulab ära
mis moodi maailmal hakkaks ükskord hea

ja selles igaviku laulus
üks rida kordub, aina kajab siin
ma hüüan läbi inimhinge
vastu valgust
ma olen elus
sina oled siin

o

9.50

ei kuule,
ei kuule, sest ei märka,
sest valgus vahel
nagu valuks (valust) laotud sein,
sa seisad
ma seisan
me vahel
ainult iidsed tammed
(mahavõetud)
läbi juurestiku
kõlab lummav tumm.

o

see heli 

nagu polekski siin olnud
ja tuttav karjatus
see kevadesse kustuv hääl
maa kaigub
aga külm ei ole
sest tummav olematus
nagu põlev kuuse käbi
mu ees saab tuhaks
ja siis valgub sellest kõigest läbi

(ohe) ohkan
õhk on puhas
kui vaid poleks
nõnda lõpmatuselt häbi.

oo

see rada,
kelle juurest tuli ära minna
on jätnud meie sisse
kustumatud vaod
just nagu rajad
millest läbi vesi
kuristikku valgub
uus ei ole läbi
kõikumatus kajab
kostab nagu
unne lämbund karu ohe
kopsud täituvad
ja siis on surm
su ligi
katkematult ümber

ja päev on püsimatu
nagu väike laps
kes lakkamatult küsib

(kus on armastus?
 ja kuidas tunda ära,
 et mu jälg ei kao ...
 sellelt liivalt ära
 sellel rajalt,
 mida olen kõndind
 kogu elu aja)

nõnda jäävad liivale need sõnad
tuleb laine, ja siis kaob
ka meie, vaikimise kaja
üks on armastus, ja mitte kaos.

ooo

17.02

kuuvalgus paistab
läbi räämas munakoore
ja peni haugatab
ja igaviku püüd
mu ellu astub nagu
vana kalamees
kel pole enam süüd
et meri seisab - elutu ja kauge
et tagurpidi käidav aeg on elu
millel puudub püüd
maakoorest, läbi ürgse iha
sa tammud
seismatuna

o

jah, kõik su asjad
luitund kella-tops,
su hingest kumav vaikus
ja kustuv mälestus,
mis nõnda puhas
kõik haihtub
nagu poleks olnud
siin ilmas
miski püha.

sa hüüad üha
maa vastab
(nagu öeldes)
"miski pole vaikus"
läbi metsamüha

kuid sinu lakkamatut tung
mis, kui olid laps, siis tegi
põrnikale pai

nüüd kuulatades peatub
(nagu oleks päris algus)
et seista sõnatuna selles hetkes
(lihtsalt olles)
olla lubades ja (veelkord) olles
(pole üldse nõnda paha)
ongi püha.

oo

E, 15. märts 2021

16.57, kool 

tuul kannab liiva
aga tolm teeb haiget
su käsi varjab õhku
joonistades sõnu
aeg kaldub
pööret pole
vaid jäädav vaikus
tunneb, et su
ilm on kõle

o

tumm, saamatuna valvel
ja õhtu jaheneb
ja läbi varjude, mis
tunneb enda süüd
ma aiman, kuidas
vere-lained, kuumal rannal
öösse sadav öhe
mu külge haagib nagu
kilpkonn, tuhat aastat vana,
silmitu ja tume

ja siis kui püüan hüüda,
veelkord, viimast korda
väriseval kätel,
tunnen kuidas
liblikate (armuhüüd
teeb sooja) tiivalöögist
puhkeb saatus
kustuv armastus on
jumal

oo

20.16, kodus

vaev varjutuna surnukuuri lakke neeldub
su tühi vaev on suremise õu
ja palju veel, mis meie vahel
mu saatus nagu kirevuse põu 

ja ootav, raskelt saabuv õhtu
tumm varikatus, igat ühte täis
me elu nagu surnu matus
see vaev, mis igast ühest läbi käis

jah, tootev, arenev ja imbuv
on elu, nagu jumalate lapsepõlv
sa aimad, kuigi käest ei enam kisu
mu silmad tummad on, kui küpsev nisu

o

päevläbi paksust läbi imbund
on tuulte kodu auke, haledasti täis
see poiss, kel pikad näpud,
salaja ei kustund ega kuuland
ma olen ammu juba oma ette käind

jah tean, et suur on suure oma
ja vallatu on igatpidi uus
see post on justkui nagu kana
ja lind on, uskumatult suur 

see vaev nüüd vaevalt paistab läbi
ja tuul on tormine, on igaühe tee
ma tean, et keegi siin ei maga
sest maa on kullast, hing on mullane

oo