K, 17. märts 2021 kp

7.12

tuul tõuseb vastu

laeva lage
ja laev on udus
udu hajutab
me kõigi süü
mis moodi minna
siis kui jäädavat ei ole
kui ainus
see, mis kannab
see on olematust läbiv hüüd
ja tardub igaks inimhetkeks
ja tardub saamatuna
- miski pole siin -
sa tunned kuidas käsi sureb
ja siiski suu sul naerab
südametu püüd
saab janu vaevaks
ära oota
kannatus on
olemise lüüs

o

jah, jäätund
jäätund nagu mängus
see tuli soojendab
kui katlaleek
ma olen ammu juba elus
kuid, päevi, nädalaid
ei ole enam
siit laskub tumma vaikust
nagu siidi
nagu uneliiva peost
veerada
tummalt iseenda poole
mind kannab
unistuse laev
ei ole algust
ega selle taga
kõik kõikjal on
ja samas jäädamatult paos

ma ohkan väljahingamisse sooja
ja tuba põlema lööb
tuhatkordsest jõust
ei ole hingesooja
kõik püsib
juskui
mängupeost

oo

22.52

paks raamat lebab toolil
kuid lehed tühjad, päris valged
ja sõnad lennus on
kes teab kui kaugel

(ohe) ohkan.

see maailm, milles mina elan
on nagu koletis,
mis ajab oma saba taga
külm vari mängib musta varjuga
ja sind ei ole
ka ohkes mitte

(ohkan) see sama
tühi õhk ja pidetuse tunne
ja raamat lebab toolil
ja sõnad lendlevad me ümber
mis sest et hoolin
mis sest et hoolid.

o

see kannatuse jõud on
tegelikult (nagu) peidus idu
mis nagu kartul
ootab oma aega
koti sees
ei torma ega karga
hirm – see teeb targaks
sest vaja pole muud
kui ainult karta
ja oodata (sügav väljahingamine)
ja oodata

kuni ükskord kevad algab.