olla inimene
seistes tühjal laeval
millest ühtki teed
ei välja vii
kõik on nagu
hauas
sügavas ja karges
mille juurde ainult
karjutus
kui kaja
viib
lauged
havi hambad
lõug on kange
mustav sinetus
kui jätkuks meie
püüd
on olla olematus
keset vett
ja taevast
harjud
harju
v2
/.../
harju
kuni harjud
v3
/.../
karju
kuni harjud
o
tuul on päiksest tehtud palli
võtnud oma kaissu
nagu mängukanni
loed neid sõnu
püüad leida mõtet
aga kuidagi ei mahu
nende sisse sinu vaev
ei harju
ega polegi nii lihtne
leida õnnetunne
päikse varjust
vaev ja selle tuhat sõpra
kõik on joomingul
ei kanna enam nende kael
see vaev on
iseendast loobuda
raha jookseb
kuigi pole jalgu
aeg on
sadamasse triivida
(ohe)
oo
mõtted vajuvad me pähe
nagu kuu on
tõmbamas me vett
varjatuna
nagu pole(ks) algust
otsid seda
kus saaks juua
sula-mett
kui vett
kui vaeva
läbi mille miski siin ei alga
ega lõppe
ainult sina kargad
-
otsatuna
nagu hüpik-nukk
ooo
need mõtted,
läbi mille tuleb minna
see niidirägastik
see hommikune
lendulastud
auto-parv
mis juhtuks siis
kui sul ei oleks kiire
kui vaev saaks hommikuna
puhtalt
leida end
ja lend
see maailma lõppu
kustuks pisaraks
et oled
nõnda jäävalt
jäädamatult
ära kaotan(u)d
end
oooo
ei ole vaja
ma näen isegi
see mäng käib
kuidas leida ennast
enda KOHTA
sellest ilmast
kus ei oleks
tuult ei varju
ainult liivakast
ja palmirand
ehh, ma ohkan
varjatuna vaevast
läbi sinitaeva, puna
kõik on vaevas
sest et algus
see EI ALGA
POLE KOHTA kuhu
keegi meist saaks
toetada pea
sest sa ei tea
ja ongi hea
sest meri
meie (loe: teie) klaasidest
teeb uppun(u)d laevad
sest kõrb teeb teie (loe: meie) liivakasti
tolmuks
nagu taevas
see ei mahu
sinu õhupalli
mida pead küll väga kalliks
sest sa ise
selle täis kord puhusid
ehh, ma ohkan
pole vaja
maailmal ei ole kohta
kus sa võiksid kuulda
seda sõnumit ei ole vaja
ooooo
ei ole halbu inimesi
on lõppematud, lakkamatud
appikarjed
(abi palved)
mida keegi ei kuule
sest nad ise on lapsed
oooooo
/.../
karju
kuni harjud
o
tuul on päiksest tehtud palli
võtnud oma kaissu
nagu mängukanni
loed neid sõnu
püüad leida mõtet
aga kuidagi ei mahu
nende sisse sinu vaev
ei harju
ega polegi nii lihtne
leida õnnetunne
päikse varjust
vaev ja selle tuhat sõpra
kõik on joomingul
ei kanna enam nende kael
see vaev on
iseendast loobuda
raha jookseb
kuigi pole jalgu
aeg on
sadamasse triivida
(ohe)
oo
mõtted vajuvad me pähe
nagu kuu on
tõmbamas me vett
varjatuna
nagu pole(ks) algust
otsid seda
kus saaks juua
sula-mett
kui vett
kui vaeva
läbi mille miski siin ei alga
ega lõppe
ainult sina kargad
-
otsatuna
nagu hüpik-nukk
ooo
need mõtted,
läbi mille tuleb minna
see niidirägastik
see hommikune
lendulastud
auto-parv
mis juhtuks siis
kui sul ei oleks kiire
kui vaev saaks hommikuna
puhtalt
leida end
ja lend
see maailma lõppu
kustuks pisaraks
et oled
nõnda jäävalt
jäädamatult
ära kaotan(u)d
end
oooo
ei ole vaja
ma näen isegi
see mäng käib
kuidas leida ennast
enda KOHTA
sellest ilmast
kus ei oleks
tuult ei varju
ainult liivakast
ja palmirand
ehh, ma ohkan
varjatuna vaevast
läbi sinitaeva, puna
kõik on vaevas
sest et algus
see EI ALGA
POLE KOHTA kuhu
keegi meist saaks
toetada pea
sest sa ei tea
ja ongi hea
sest meri
meie (loe: teie) klaasidest
teeb uppun(u)d laevad
sest kõrb teeb teie (loe: meie) liivakasti
tolmuks
nagu taevas
see ei mahu
sinu õhupalli
mida pead küll väga kalliks
sest sa ise
selle täis kord puhusid
ehh, ma ohkan
pole vaja
maailmal ei ole kohta
kus sa võiksid kuulda
seda sõnumit ei ole vaja
ooooo
ei ole halbu inimesi
on lõppematud, lakkamatud
appikarjed
(abi palved)
mida keegi ei kuule
sest nad ise on lapsed
oooooo
12.36
läheb mööda.
ka see algus läheb mööda
kui paigale jään seisma
tuulevarjus, keset põlde
kinni haarata ei ole
isegi mitte varjust
päike paistab lagipähe
lõppu pole
sest ei ole algust
(o)
kummaline
kummaline valgus
nagu oleks ...
lause, mis ei lõppe
nagu oleks ...
sõnadeta maailm
kummardab mu poole
ja siis
varjub
algus, jälle algus
ohkan.
miks ei harju.
valgus;
särav säramatus
kustuv tuli
embav valgus
soojus
kuristik ja meri
eraldatus
ja ühendatus
õhk
ja jälle algus.
o (o)
21.36
sõnad (sõnad sõnad)
tummad nagu kivid
kuumad nagu lained
millel tuleb olla väga ligi
varjamatu kaugus
...
hoiab, kutsub
aga kuhu tahes lähen
jälle tõmbab mängu
keerlev vurr
ja maailm varjub
minu pähe, väga ligi
mõtted nagu nukumäng on
...
vaikin – peatun
lõpuks jäängi seisma
läheb mööda.
ka see algus läheb mööda
kui paigale jään seisma
tuulevarjus, keset põlde
kinni haarata ei ole
isegi mitte varjust
päike paistab lagipähe
lõppu pole
sest ei ole algust
(o)
kummaline
kummaline valgus
nagu oleks ...
lause, mis ei lõppe
nagu oleks ...
sõnadeta maailm
kummardab mu poole
ja siis
varjub
algus, jälle algus
ohkan.
miks ei harju.
valgus;
särav säramatus
kustuv tuli
embav valgus
soojus
kuristik ja meri
eraldatus
ja ühendatus
õhk
ja jälle algus.
o (o)
21.36
sõnad (sõnad sõnad)
tummad nagu kivid
kuumad nagu lained
millel tuleb olla väga ligi
varjamatu kaugus
...
hoiab, kutsub
aga kuhu tahes lähen
jälle tõmbab mängu
keerlev vurr
ja maailm varjub
minu pähe, väga ligi
mõtted nagu nukumäng on
...
vaikin – peatun
lõpuks jäängi seisma
o
ma ei saa sind kätte
aga tunnen ära
rahvamurrus
päikse laines
tuul ei kaja
autosid on
liikumiseks vaja
poel on uksed
käivad kinni lahti
puud on kummist
märkad kuidas
naaber räägib naabrist
panga tellerile
kõigil meil on
olla kuuldud vaja
kuidas olla sinu ligi
rahva massis
keset linna
süda tuksub
kõht käib ringi
o
mõtted nagu vaikne vesi
maa on katkenud
...
ei hoia enam.
seda maailma ei hoia enam
o
ma ei saa sind kätte
aga tunnen ära
rahvamurrus
päikse laines
tuul ei kaja
autosid on
liikumiseks vaja
poel on uksed
käivad kinni lahti
puud on kummist
märkad kuidas
naaber räägib naabrist
panga tellerile
kõigil meil on
olla kuuldud vaja
kuidas olla sinu ligi
rahva massis
keset linna
süda tuksub
kõht käib ringi
o
mõtted nagu vaikne vesi
maa on katkenud
...
ei hoia enam.
seda maailma ei hoia enam
o
0.03
kõver
täna, tuba. elu.
kogu aeg on
tume
nagu kirsi veri
nagu õitest puhkav aed
ei vaja, ohkan
tung on turvaline
kalkun vihmausse
taga ajab
läbi aia
saabub lõpp
kui polegi veel algand
tume, turvaline
jäädav hetk
on valge
ja nii lõpmatuselt vale
karjuv igavik, on
hale.
o
tunned
kuigi ära ka ei lähe
marsid,
nagu pruunist savist tehtud lipp
su tuli
nagu pruunist savist vares
ja kõik on algav
igavik, ja ... tähelipp
sadam,
millest pole väljapääsu
kõik on ootel
ütle ainult „miks”
ja sa tunned
kuidas kooldel
märg on sammal
igavik
v2
tunned
kuigi ära ka ei lähe
marsid,
nagu pruunist savist tehtud lipp
ja su tuli
nagu pruunist savist vares
ja see kõik on algav
igavik, ja ... pruunist savist lipp
sadam,
millest pole väljapääsu
milles kõik on
tagurpidi sissekantud teel
ootel
ütle ainult „miks”
ja sa tunned
kuidas kooldel
märg on sammal
elu ongi igavik
o
mõtle palju tahad
ikka keeratakse taha
raha, maja, pangalaen
ja pesumaja
mille arve tuleb
postiga
ja sul tuleb
selleks
üle muru kõndida
ja postkast avada
ja arve ümbrikust välja võtta
et näha
mõtlemine ei vii väga kaugele
ikka jääd ajast maha
o
me koome
nad koovad
nad kudusid
ja tuhat merelõnga
sellest ilmast
sinu hinge põimisid
ja põimime
ja põimisime
ja põimivad
ja siis sa imestad
et miks sa välja ei saa
o
nelikümmend salasoovi
korrutatud neljaga
ei, ära haara
ära ütle mulle
lihtsalt tunne
oma kehas
neljakümmend nelja
salasoovi
korrutatud näljaga
o
tume, kas pole
see joodud vein
see valetatud vale
nagu ristikhein
see, kes sa oled
näljane ei märka kaevu
tumm ei kuule
igatuse hüüd
karjub läbi
seene niitide
ja kostab allmaaraudtee
vagunite kolksuv püüd
tee mis tahad,
järgi sa ei jõua
jah, sa oled
särav, nagu
purustatud vihmauss
kui kala magu
muutmas algosadeks
on sind
ja sinu läbi mind
o
ma iga reaga lükkan lõppu
edasi
ta särab, nagu
kõige kaunim liiklusmärk
sest me elu
see on algus
mida elades
me lõpmatusse tõugates
ei märka
et ta siin on
iga hetkes
kõige kaunim
meele pett
saab kätte meid
ja meie unne
me koome lõpmatuse rüüd
sest siis,
kui tuleb ükskord lõpmatusse minna
on hea kui
sul on valmismõeldud
käpikud
ja mõni hüpiknukk
___
sest me ei harju
jääda vabaks
raskem on, kui
süüa mett
o
sest me ei harju
jääda vabaks
raskem on, kui
süüa mett
o
