7.41 (bussis)
tõusvad viljaväljad
(lagedad, ja lõputuni)
külmunud hein
millest vastu kajab
soojus, lootus
olla leib
su laual
aga paljugi veel minna
päevad pikad on
ei püsi üksnes jõust
kes loodud siia ilma
ei pääse olemise õust
kõik jäädav
SURUB SINU SISSE
lõppematult
sunnib edasi
- ja nii sa tõused
viljaväljal
ja ümber miljonid on
leidmas end
kui jäädav
andnud meile selle elu,
siis ... mäleta
o
sa naeratad
ja päike naerab vastu
see külmunud maapind
kes sa oled
suleb jälle
jõuetuna pannes vastu
tuleb kevad
vihkamise püha
läbi saab
ja sulab ära
jõuetuse raev
ja armastusse üha
lased lahti viimaks
oma, vihkamisest piinatuna
meeleheites keha
oo
need kevadised
alpi kannid
jäävad meile võõraks
sest tuul on jäätund
lumi kannab
sooja, mis jääb võõraks
ei ole aega
kell on paistes
kukkuv kägu
ammugi on tehtud roaks
sa magad
ma magan
nagu oleks ärkvel
nagu üldse keegi teaks
kus maetud on
mis leidmatuna saabub
kus kustub viimaks
olemise äng
ja miks
ja millal
ohkan
kuidas jõuda koju
läbi tuule,
läbi vihma
ÜTLE MULLE,
ütle,
sinilill
ooo
valgest vahust klopituna
saame käia päeva
või siis kaks
kui jaksad
jõuad välja
(kohta)
kus su õed ja vennad
surnud on
kel lõppeks jaks
ei kalla
ega alga
maa-ilm.
kõik on valla,
avatuna
oled elus siis
või alles surma
kallad
päevadesse
-
valgest vahust
mängumajad
ja nii (lõpmatuselt) armsad
oooo
me teeme ühte nägu
iseend
ei mahu
sest ma alles algan
sinu pähe end
ma algan:
väljas lumi, valge
ja siis kuulen
kuidas tuul ei jäta mind
ta palub
hinge:
alga!
ja valgust kallab päike
kummaline
miks kõik on nõnda valge
vaikin
algan.
ooooo
