R, 26. märts 2021 kp

23.40

kui kurjus jookseb nagu peata hobune
ja tume maa on kabjajälgi täis
siis varjad, kus sa ennast varjad
kui stepp on, lage ja nii …

me ütleme, et sõna saabub
ja korraga on valgust kogu tuba täis
just nagu maabuks, tuli saabuks
ja veed on elavad ja …

ma tean, see kõik on muinaslugu
sest pole ühtegi, kes surnult teaks
maa varjab, igaüks on elus
üksi, nagu tuletikk

o

sa aimad surma
selles malemängus
üks on avang
kiire keskmäng
ja siis ongi surm
just nagu längus
sinu õlad, pihad, jume
kõik varrjus
aeg on käng

tule nagu oled
ikkagi on vähe
ikkagi on miski jälle ees
sinu tuled, tulekud ja ised
haavatuna seista
justkui poleks mitte miskit ees

aga varja
kasva juuksed pähe
tuul on vastu
aga elu,
see just ongi surm
su ees, su sees ja
ümber lähe
vähe algab
kuni sured pähe

o

sellest korrast saanud on nüüd saatus
aeg on kummaline
nagu joodud vein
veidi pähe hakkab
kummaline, maailm
elu, armastus ja sügav lein

kõik on valgus, nagu algamine
soovid tulla, kuid ma tean, ei saa
s(in)u pähe, viivad raudtee rööpad
lõppeb tee, kui

jälle tuleb minna, keegi ikka ootab
surm on kummaline, algamise äng
mu sees, just kui keegi ära suri
ja siis jälle, hetke pärast,
algab uuesti see mäng

vaev on, kui sa sellest ära väsid

(sest me elu ongi äng)
(sest me elu ongi olla vang)

o

kõik uuesti ja mängivad siis lapsed
sa surud nagu jõuad, kuid su jõud on napp
kui kaevu langed, lõpmatusse
kael on kange, ja su regi püsib
keset lumehange, kuni hommikuni

juua vett või olla (külmund) kusi.

o

me taome ühte maa-ilma
ja mõõgad raudadeks
ja rauad käeraudadeks
aga kus on adrad
miks ei ole kündjaid käsi
sa ei küsi
sa ainult taod
numbreid ühte rittta
ja nagu juuresolevalt näha
sa isegi ei küsi
sa ainult taod
pikki, lõpmatuse numbreid
läbi öö, kuni hommikuni

o