16.57, kool
tuul kannab liiva
aga tolm teeb haiget
su käsi varjab õhku
joonistades sõnu
aeg kaldub
pööret pole
vaid jäädav vaikus
tunneb, et su
ilm on kõle
o
tumm, saamatuna valvel
ja õhtu jaheneb
ja läbi varjude, mis
tunneb enda süüd
ma aiman, kuidas
vere-lained, kuumal rannal
öösse sadav öhe
mu külge haagib nagu
kilpkonn, tuhat aastat vana,
silmitu ja tume
ja siis kui püüan hüüda,
veelkord, viimast korda
väriseval kätel,
tunnen kuidas
liblikate (armuhüüd
teeb sooja) tiivalöögist
puhkeb saatus
kustuv armastus on
jumal
oo
20.16, kodus
vaev varjutuna surnukuuri lakke neeldub
su tühi vaev on suremise õu
ja palju veel, mis meie vahel
mu saatus nagu kirevuse põu
ja ootav, raskelt saabuv õhtu
tumm varikatus, igat ühte täis
me elu nagu surnu matus
see vaev, mis igast ühest läbi käis
jah, tootev, arenev ja imbuv
on elu, nagu jumalate lapsepõlv
sa aimad, kuigi käest ei enam kisu
mu silmad tummad on, kui küpsev nisu
o
päevläbi paksust läbi imbund
on tuulte kodu auke, haledasti täis
see poiss, kel pikad näpud,
salaja ei kustund ega kuuland
ma olen ammu juba oma ette käind
jah tean, et suur on suure oma
ja vallatu on igatpidi uus
see post on justkui nagu kana
ja lind on, uskumatult suur
see vaev nüüd vaevalt paistab läbi
ja tuul on tormine, on igaühe tee
ma tean, et keegi siin ei maga
sest maa on kullast, hing on mullane
oo
