7.31
see joon
mis mööda jookseb
sinu elu
mida mööda
sina käid,
on tumm
ja elutu
kui eeslit vedav
käru
ja lõhestunud
silmapilk
teeb pimedaks
ei kanna asu
sa nutad
silmad pimedad
ja jumalat siis
palud
„tee kord,
oh veel üks kord
(ma palun)
et (ma) saaksin
nägijaks.”
-
ja taeva luugid
lä(h)evad valla
ja kõuemürin
lakkamatult taob
su oma süda,
rinnus
seda kuuled
viimaks
lakkamatult taob.
ja vaikus läbi oru tõuseb.
ja lõpuks matab sind.
su eesli karjatus
nüüd unne suigub
ja kõik on paigal
nagu nähes und.
o
kõigest kiirustest on valla
inimene, kelle jälg on tee
lükkad rööpa, astud välja.
külm on, külm on käia
äravalitute teed.
-
jutuvada kostab mägedestki läbi.
suur on tung, ja suurem veel on vaev
nagu asjatuse meri, veri roomab,
õhk on paistes, iha, nagu
põhjatuse kaev, ja aeg
on valvel, keeramas sul kaela,
kuni ükskord näed
et läbi kõige selle tolmu
me tee on harakate naer
las kustub valgus
nähes kuidas püha ja igavene
naeruks sai, ja peabki
lõpmatuselt argust (vaenu,
viha) laenuks saades, tumm on
teie liha
võta nüüd, ja tee kõik naeruks
või ehk vihkamine vali
hävita need sõnad, ja see vilepill,
ELA!
ja kui viimaks saabub
viimane matus,
millal kirstus lamab SINU
keha,
küll siis mõistad
las siis kaigub
läbi vete, õhu,
metsade ja läbi kogu
inimleha,
armastus-on
meie jäädav kutse
tunda ennast kõiges ära.
oo
20.59
need kondid kustuvad
kui astud
ja uus on maailm
nagu tuhkatriinu õu
kui jäädav pole naeruks seatud
ja väärikas on saada vanaks
...
21.51
(kui oled alles algus)
...
o
must sabakuub
ja vihmavarju valgus
...
22.01
kui sõnadel ei ole jõudu
ja päev, nagu
väljavenitatud tatt
mis tilgub
sest ma ei kanna
liiga suur on raskus
olla võin, jah
aga sõnadesse kanda
nagu käsi tules hoida
ma ei kanna
pinnapealne kutsub
aga sügavus ei luba
iga sõna vaikib
lihtsalt ole
ära kanna
o
see kustumise vaikus
kõike saatev rahu
ei ole mitte kedagi
kui olemine langeb
sõnadeta
...
