tee lahti, mis sa hoiad endast kinni
kuula, kuidas põleb leek
auru tuleb, on külm, kui hingad
ja jäädav vaikus, hääletuna
oma laulu laulab, kõigi eest.
need viisid kuluvad meil pähe
on labasena tuttav, jõuetuse hüüd
ei maga, kuigi elutuna ruttad
nagu põlev küünlajupp
must varjub musta jõuetuse rüppe
on sügavik me sees, kus pole
varje vaja, sest sa harjud
sellest põgenema, kogu eluaja.
taeva avarus ei karju, lihtsalt
kahju on, sind näha, sellisena siin
sa oled inimene, tühjusesse heidetuna,
üksi nagu kahvel, julm ja kartlik,
võõrandunud, ahne - selle ilma valitseja.
o
me kanname endas nägu, mis
vihmapilvedega ühte käib
maapind on looja, ära mine koju
kõnni lõpuni see tee,
ja kanna oma koormat -
hoia inimese nägu.
vihmapilv see läheb mööda
usu, lihtsalt usu,
ükskord lõppeb tali
ja maa saab valmis, võtma vastu,
sinu vaeva
ava nüüd ja kalla,
siis saad puhtaks
kingituse kõigile teed
oma nägu näitad,
tõelist nägu:
taevas piiritu on
läbipaistev
oo
21.09
kõik möödub ja ma tõusen üles
selles unenäost, mis oli sinu nimi
millest mööda käia julges
ainult isaahv või emalõvi
ja kui sedagi,
sest kõik on algus
tuttav tume rännak läbi aja
kuhu sissepääsuks pole
mingit tarkust vaja.
(o)
vaevatuna seista jalul
tumm on karje
sügaviku hüüd
me üle
kajab (kostab) jäädav (v)algus
tunne kuidas sina oled
hingami(ss)e sisse maetud, aetud
tuhm on jäädav
püüdlemine kirg (sügav ohe)
ohkan,
tühjad sõnad,
onju.
oo
23.07
kui vaikus tundub lõppematu
ja ahvatlus on kõigest sõna
millel pole nime
siis tea, mu kallis, kõik on ime
millest tuleb, kätetuna, läbi minna
ja silmad pimedad on, suu on valge
ja jooksev tee on, ahvatluse hind
ei ole varje, mõtlik üksnes
must on saamatuna, vaikusesse peitund ohe
ja sa suudad
aeg on ahvatlus
kus jumalat ei ole
o
v2
(ja) kui vaikus tundub lõppematu
ja ahvatlus on kõigest sõna millel pole nime
siis tea, mu kallis, kõik on (- kõik on -) ime
millest tuleb, kätetuna, läbi minna
ja silmad pimedad on, suu on (südamete lamp, kui) valge
ja jooksev (,) tee on, ahvatluse hind (ei too meid lähemale, ei vii meid kaugemale)
ei ole (valgust ega) varje, (vaid) mõtlik (ootus) üksnes
(kannab läbi elu meid, ega küsi kuidas) must on saamatuna, vaikusesse peitund ohe
(millest läbi tulla suudad üksnes sina) ja sa suudad (siis kui tunned)
aeg on ahvatlus
kus jumalat ei ole
(ohe)
oo
ma ütlesin, et saagu valgus
ja tuhandetest tõsi-tõed
see algus („kõik on valgus”)
ei ole saatanat
sa lihtsalt harjud
ja otsid õnne
üsna ligi
maa pind on keelatud
ja õhk on tume
läbi selle mineku
kui aimad
varjatu on varjamatu
(„sellel pole nime”)
ja siis tuleb veelkord öelda
ära kustu siia
kus on surmatu hind
läbi tuule, leegi, lenda
ja leiad üles
laulu, mida pole
vaja laulda
sest ta laulab sind.
oo
0.12
ma haaran
kuni külma õhku
jääb sinu nimi
nagu kustund pilv
mis seisab
üsna siin, ja
samas
nõnda lõppematult kaugel
seal, kus lõppeb silmapiir
mu lauged
klammerduvad
külma külge
ma higistan
kui hoopis needma peaks
me kanname endas nägu, mis
vihmapilvedega ühte käib
maapind on looja, ära mine koju
kõnni lõpuni see tee,
ja kanna oma koormat -
hoia inimese nägu.
vihmapilv see läheb mööda
usu, lihtsalt usu,
ükskord lõppeb tali
ja maa saab valmis, võtma vastu,
sinu vaeva
ava nüüd ja kalla,
siis saad puhtaks
kingituse kõigile teed
oma nägu näitad,
tõelist nägu:
taevas piiritu on
läbipaistev
oo
21.09
kõik möödub ja ma tõusen üles
selles unenäost, mis oli sinu nimi
millest mööda käia julges
ainult isaahv või emalõvi
ja kui sedagi,
sest kõik on algus
tuttav tume rännak läbi aja
kuhu sissepääsuks pole
mingit tarkust vaja.
(o)
vaevatuna seista jalul
tumm on karje
sügaviku hüüd
me üle
kajab (kostab) jäädav (v)algus
tunne kuidas sina oled
hingami(ss)e sisse maetud, aetud
tuhm on jäädav
püüdlemine kirg (sügav ohe)
ohkan,
tühjad sõnad,
onju.
oo
23.07
kui vaikus tundub lõppematu
ja ahvatlus on kõigest sõna
millel pole nime
siis tea, mu kallis, kõik on ime
millest tuleb, kätetuna, läbi minna
ja silmad pimedad on, suu on valge
ja jooksev tee on, ahvatluse hind
ei ole varje, mõtlik üksnes
must on saamatuna, vaikusesse peitund ohe
ja sa suudad
aeg on ahvatlus
kus jumalat ei ole
o
v2
(ja) kui vaikus tundub lõppematu
ja ahvatlus on kõigest sõna millel pole nime
siis tea, mu kallis, kõik on (- kõik on -) ime
millest tuleb, kätetuna, läbi minna
ja silmad pimedad on, suu on (südamete lamp, kui) valge
ja jooksev (,) tee on, ahvatluse hind (ei too meid lähemale, ei vii meid kaugemale)
ei ole (valgust ega) varje, (vaid) mõtlik (ootus) üksnes
(kannab läbi elu meid, ega küsi kuidas) must on saamatuna, vaikusesse peitund ohe
(millest läbi tulla suudad üksnes sina) ja sa suudad (siis kui tunned)
aeg on ahvatlus
kus jumalat ei ole
(ohe)
oo
ma ütlesin, et saagu valgus
ja tuhandetest tõsi-tõed
see algus („kõik on valgus”)
ei ole saatanat
sa lihtsalt harjud
ja otsid õnne
üsna ligi
maa pind on keelatud
ja õhk on tume
läbi selle mineku
kui aimad
varjatu on varjamatu
(„sellel pole nime”)
ja siis tuleb veelkord öelda
ära kustu siia
kus on surmatu hind
läbi tuule, leegi, lenda
ja leiad üles
laulu, mida pole
vaja laulda
sest ta laulab sind.
oo
0.12
ma haaran
kuni külma õhku
jääb sinu nimi
nagu kustund pilv
mis seisab
üsna siin, ja
samas
nõnda lõppematult kaugel
seal, kus lõppeb silmapiir
mu lauged
klammerduvad
külma külge
ma higistan
kui hoopis needma peaks
miks särelemas see,
mis alles algab
miks kustub elu
miski pole jäädav
sa küsid
ja siis õhuks muutud
mis alles algab
miks kustub elu
miski pole jäädav
sa küsid
ja siis õhuks muutud
ja ma seisan,
seisan
külmas õhus.
o
seisan
külmas õhus.
o
need read ei oota
sest su vägi
purustamas on -
sind pole,
parem harju
olgu kallis, kauge,
lähedane - kole
aeg on ajameri,
ilmaruumi sisse
teed ei vii,
sest tagasi ei tule
jah, sa ütled,
armastus on võlu,
aga ainult hetkeks,
ainult hetkeks,
sellesse sa usud
- jäädav
algamatu
inimeseks olemise
vaev ja piin
see, kes on meis kristlus,
saamatuna naerab,
kui me koperdame siin
- usk on vägi,
ilmaruum on algav
ainult armastuse läbi
oo
1.12
vale
ripub kuristiku kohal
nagu nöör
meil tuleb minna
õhk ei kannata
sest olematust pole
o
kustund uppumiste merre
iga lootus nagu laev on,
kellel puudub lipp
ei kanna vaeva, ajatuna
olen kolmeks ühes:
madrus, laev ja meri
"kuhu jääb siis olemine?"
küsib hääl, mis jõuetuna läbi
aja kaigub, võõras,
ise-endal
sest su vägi
purustamas on -
sind pole,
parem harju
olgu kallis, kauge,
lähedane - kole
aeg on ajameri,
ilmaruumi sisse
teed ei vii,
sest tagasi ei tule
jah, sa ütled,
armastus on võlu,
aga ainult hetkeks,
ainult hetkeks,
sellesse sa usud
- jäädav
algamatu
inimeseks olemise
vaev ja piin
see, kes on meis kristlus,
saamatuna naerab,
kui me koperdame siin
- usk on vägi,
ilmaruum on algav
ainult armastuse läbi
oo
1.12
vale
ripub kuristiku kohal
nagu nöör
meil tuleb minna
õhk ei kannata
sest olematust pole
o
kustund uppumiste merre
iga lootus nagu laev on,
kellel puudub lipp
ei kanna vaeva, ajatuna
olen kolmeks ühes:
madrus, laev ja meri
"kuhu jääb siis olemine?"
küsib hääl, mis jõuetuna läbi
aja kaigub, võõras,
ise-endal
"tumm on aeg,
kui pole valus"
vastab aeg ja vaikib meri
oo
1.35
hoian "mina" kinni
nagu nöörist tehtud laeva
kui pole valus"
vastab aeg ja vaikib meri
oo
1.35
hoian "mina" kinni
nagu nöörist tehtud laeva
iga sõlm on
nähtamatult jäädav
ümber tormid on,
ja tuuled,
sõnad, seotud palved,
vett ei ole
kõue valgel
laeva,
kannan, läbi aja
maapind käriseb
lõhki kistuks
nöörid langevad
miks oli seda kõike
vaja
o
nähtamatult jäädav
ümber tormid on,
ja tuuled,
sõnad, seotud palved,
vett ei ole
kõue valgel
laeva,
kannan, läbi aja
maapind käriseb
lõhki kistuks
nöörid langevad
miks oli seda kõike
vaja
o
