10.19
minu kehast läbi surutud on raud
olen vihmauss, mis konksu otsas sipleb
piinad pole jäädavad, sest
aeg on ühte hetke – jäädavasse – kokku kallatud.
kui vaev ja häbi surub ükskord oma lõuad kokku
ja hammustab su elust tüki jõud, mis ennast varjavana
su pähe tehtud võrkudes on mõtte õud
ja sellest kaevust pole teed, et välja rabeleda
ma sõuan nagu meri sõuab paati, mille puudub elujõud
see peegel karjatab, kui sinna sisse kord sa jäädvalt (jäädavana) mattud
meil pole jõudu ega au, ei väärikust, ei otsa ega algust
et ennast läbida
v2
/.../
aeg on ühte hetke – lõpmatuse – kokku kallatud.
/.../
meil pole jõudu ega au, ei väärikust, ei hingessügavust ei vaimu kõrgust
ei otsa ega algust, et suuta ennast sellest kõigest vabaks närida
o
nad seisavad
kui jäätund tükid
ja tulevik on tuul
mis ära purustab me
elu vaod
kõik seisab paigal
hirmununa
tuleb märgata kui maailm kaob
ja ärgata
kui sulav vesi
- meie olemus -
kui taeva laotus
kui ühte haarav mõte, pilt ja kujutlus-
ei suuda enam ühtsust
võõrandunud tükkideks
siin lahutada
o
ma olen nagu
hääl, mis otsib taga oma
loodusesse, olemisse maetud nägu
see, mis varjub
see, mis harjub
see ei ole päris
see on mattund raev, mis karjub
purustada püüdes ahelaid
mis kalavõrkudena sinu peas
ja minu, ja me kõigi
lootusetus, hirm ja ahnus
võõrandunud maailm
algab meie kõigi peast
o
sa ei kuule
sest su mäng on haarav
ja see tants on
kestev
kuni mängib muusika su peas
vaev ei alga
sest su keskel
kuristikku vajub
ajataju, nagu vajuv vesi
rõõm on puhkemine
nagu peotäis münte taldrikule
keegi kerjusele pani
o
nad ei saagi aru
jäätund pind ei kuule
läbi tuhma valu
rõõm on see
kui pole rohkem valus
o
23.38
sellel välja pole tuld
ei armu
kõik ringi käib
kui unes
nagu laev, mis randub
ja ma magan,
avasilmi
o
kus on konflikt, sa küsid
kus on veri, põnevus või raev
ei lahku, onju, jäädav
ihameri,
millest oleks
kinni haarata
ja veelkord
o
ma suudan ulatuda sinuni
just nagu valgus suudab ulatuda
kõigeni, kuid sina surnud oled
vihkamisse, hirmudesse
o
