neljapäev, 18. märts 2021

N, 18. märts 2021 kp

7.12

kuuvalgus tume
mu päevi valgustab (ohkan)
justkui sööksin (sula)lund
mu üle
vete varjust
vaatab maailm
kel(lel) pole üldse nime
ja algamatu (ohkan) alguseks saab
nagu oleks mängult
sa sõidad autoga
ja raadio mängib
ja kuskil mängib karu karuga
need tuhat korda välja öeldud sõnad
ja päike paistab
nendest sisse, nendest läbi
ei kustu lootus
isegi kui sured ära
et kuskil valgus paistab
varjuta

o

seal pealpool pilvi
kui veel on seal kodu
tuul mängib varjulises aias und
sa ärkad
kuigi, kes see päeval magab
ja tunned kuidas sajab
kirsiõite lund

ei vaja (ohkan)
ei ole aega vaja
kõik kangastub
su üle valvab
kuni sina magad
ja magad
ja magad
ja magad

igapäevast und

oo

16.56

me hüüame
kuid seda pole kuulda
me hingedel on augud (plekid, mõrad)
musta kurbust täis
mis aina juurde tekib
ja olgu suur või väike
ta ikkagi saab ükskord täis
ja väljapääs on
kustumise lootus
ja lunastus on
armastuse hüüd
kuid nõnda seistes
nagu poleks valus (svh, pr)
see aeg (...) meid leiab
kuivand kase varjust

o

tee nalja, naerame
ja elu naerab vastu
ja köögi põrand nagiseb
mis sest et kedagi ei käi
ja klaasid jäävad
joomatuna seisma
ja kõike saadab silmapilk
mis üsna pidulik.

ma astun otse
köögiaknast välja
ja unne ärkan
jõudmata end pöörata.

oo

22.31

kui vahtrapuudel algab
jooksupüha,
siis pajud, vennad  
ikkagi on ees,
suur põõsas
tuhatkordselt
urbades on juba
ja lumi sulab
kaugel vulisevad veed
su jalg on tume,
pole harjund
ja silm on viilakil
kesk heinamaad
ja pilvi
paigal seista pole luba,
maailm, minuga ja
läbi minu, see käib
lõppematult ringi

o

kui põdra jäljed külmund lumes

/.../

22.41

me näeme ühte pikka jälge
see on kui toru, on kui tee
kuid maha minna pole
võimalik
et algab
see, mis algama peab kohe.

ja ratas mööda seda toru jookseb
just nagu kruvi,
aina ringi, kuid keerleb
mööda meist
(- jah, ongi kummaline)

ja põrand kannab
nagu eskalaator
ei ole vaja teha muud
kui oodata

KORD SAABUB SAATUS

sul au on

saada torust
väljatõugatud

o

sa otsid iseenda tuba,
käid läbi tänavad ja poed
ja pakke juba omajagu
(sa) kannad, sest et alles algab
õud.

ei, telefon on alles
(jah, jumal tänatud)
sa tunned kuidas süda lööb
ja seda enam tundub kummaline
et miks nad kõik on tänaval
ja pole tööl.

suu lahti
nagu kellakapi kägu
sa tunned kuidas keegi
hinge poob.

ei, nõnda minema ei minda.
sa hingad. järelikult
oled elus. ja pead
käima tööl.

ja siis kui bussist maha astud
sa libastud ja jää peal kukud
ja enne veel kui kuuled,
kuidas pea teeb klõmm,
sa märkad
seisab laps, käes jäätis
ja naeratab.

ja siis kui ärkad valges,
keegi teine naeratab
ja küsib:
„Mis on teie süü?”

sul tuleb meelde,
et su tuba
terve päeva sind on
oodanud.

ja kiirustades tõused,
paned riide,
ja tuleb meelde,
täna on esimene
kevadpüha.

oo