8.42, bussis
sa seisad/ istud
nagu soolasambaks
maetud
ja kuulad sõnu
mis ei tule sinu sees
liigpalju varjub
olematu(k)s harjub
tundma ennast üksi
sinu kehas
see mahamaetud
tundevari
kogub jõudu
et plahvatada uueks
sinu sees
ja sa hääletuna karjud
naeratus on petlik
mask
mis varjab südame
ja kui tuleb tõusta
rahaks müüdud mets on
sinu elu, kännupõld
kus võsa kogub jõudu
et ükskord matta
jäädavalt sind
ja siis sa tõused
tuleb jälle minna
ja vaev on varjatusse jäänud
juur, mis täna küsib leiba,
aga homme
kõik on jälle uus.
o
maa kutsub
õhk on paistes
see tervik on
ka siis, kui
märkamatult tallud
oma hinge,
musta nagu pigi
tühja nagu tuuletõmmet,
endast tõugates
ja lakkamatult
olles selle ligi
ei harju
ei harju
kuigi keha karjub
hing ei harju
oo
20.41, kodus
uus!
uus on kõik loodu,
ma seisan nagu kivistunud
pilk on sissepidi
väljaminek puudub
see avaruse tunnetus on
kummaline
sest kaldub
nagu tee
kraavipoole kaldu
keskel püsimine
hinge hoidmine
on
lõpmatusse väljahingamine
on
jalutuna langemine
kätetutuna haaramine
on
sest midagi ei ole
peale selle, et
kõik on
o
kui kahtled
kuku mõlemasse
kui lahkned
olgu hirm su veli
ehk su tütar
kes siis teab
miks maailm tegi
nõnda et sul poleks
üldse hea
või peab
kes, üldse
teab
v2
kui kahtled
kuku mõlemasse
kui lahkned
olgu hirm su veli
ehk su tütar
kes keda ei tea
kes kedagi ei ole
ning kedagi keegi pole
miks maailm tegi siis
nõnda, et sul pole
üldse hea
või kas siis üldse peab
või veelgi enam,
kes, kui üldse
seda teab
oo
