üks päev üks aasta
läbi külmund rahu
mis meie sisse
mitte kuidagi
ei ära mahu
kui kustuv küünal
annab sooja
läbi hingevalu
ma seisan nagu
oleks
läbi elu
kustund
minu sisse valu
ja tuul teeb laineid
kauged mered
ja jäädav
ikka lähedale
kisendab
ma olen üksi
nagu vaikus
rahu
millest hambatangid pole
süütust eemaldand
o
see jäädav tuuletõmbus
läbi sinu külma ihu
minu kodumaa
mis alles eile seisid
täies ilus
on täna jäädav
jäädav mälestusevalu
ma olen nagu
kõrbend kuristiku serval
ja vaikus hüüab mind
kuid ma ei tea
mis moodi lumi sulab ära
mis moodi maailmal hakkaks ükskord hea
ja selles igaviku laulus
üks rida kordub, aina kajab siin
ma hüüan läbi inimhinge
vastu valgust
ma olen elus
sina oled siin
o
9.50
ei kuule,
ei kuule, sest ei märka,
sest valgus vahel
nagu valuks (valust) laotud sein,
sa seisad
ma seisan
me vahel
ainult iidsed tammed
(mahavõetud)
läbi juurestiku
kõlab lummav tumm.
ei kuule, sest ei märka,
sest valgus vahel
nagu valuks (valust) laotud sein,
sa seisad
ma seisan
me vahel
ainult iidsed tammed
(mahavõetud)
läbi juurestiku
kõlab lummav tumm.
o
see heli
nagu polekski siin olnud
ja tuttav karjatus
see kevadesse kustuv hääl
maa kaigub
aga külm ei ole
sest tummav olematus
nagu põlev kuuse käbi
mu ees saab tuhaks
ja siis valgub sellest kõigest läbi
(ohe) ohkan
õhk on puhas
kui vaid poleks
nõnda lõpmatuselt häbi.
oo
ja tuttav karjatus
see kevadesse kustuv hääl
maa kaigub
aga külm ei ole
sest tummav olematus
nagu põlev kuuse käbi
mu ees saab tuhaks
ja siis valgub sellest kõigest läbi
(ohe) ohkan
õhk on puhas
kui vaid poleks
nõnda lõpmatuselt häbi.
oo
see rada,
kelle juurest tuli ära minna
on jätnud meie sisse
kustumatud vaod
just nagu rajad
millest läbi vesi
kuristikku valgub
uus ei ole läbi
kõikumatus kajab
kostab nagu
unne lämbund karu ohe
kopsud täituvad
ja siis on surm
su ligi
katkematult ümber
ja päev on püsimatu
nagu väike laps
kes lakkamatult küsib
(kus on armastus?
ja kuidas tunda ära,
et mu jälg ei kao ...
sellelt liivalt ära
sellel rajalt,
mida olen kõndind
kogu elu aja)
nõnda jäävad liivale need sõnad
tuleb laine, ja siis kaob
ka meie, vaikimise kaja
üks on armastus, ja mitte kaos.
ooo
17.02
kuuvalgus paistab
läbi räämas munakoore
ja peni haugatab
ja igaviku püüd
mu ellu astub nagu
vana kalamees
kel pole enam süüd
et meri seisab - elutu ja kauge
et tagurpidi käidav aeg on elu
millel puudub püüd
maakoorest, läbi ürgse iha
sa tammud
seismatuna
o
jah, kõik su asjad
luitund kella-tops,
su hingest kumav vaikus
ja kustuv mälestus,
mis nõnda puhas
kõik haihtub
nagu poleks olnud
siin ilmas
miski püha.
sa hüüad üha
maa vastab
(nagu öeldes)
"miski pole vaikus"
läbi metsamüha
kuid sinu lakkamatut tung
mis, kui olid laps, siis tegi
põrnikale pai
nüüd kuulatades peatub
(nagu oleks päris algus)
et seista sõnatuna selles hetkes
(lihtsalt olles)
olla lubades ja (veelkord) olles
(pole üldse nõnda paha)
ongi püha.
oo
